Aastal 2021 on juhtunud nii, et Imeloom enam kostüüme ei õmble, sest näidendeid nagu eriti ei ole ja keegi rendisooviga ka minu juurde ei satu, aga samade kostüümidega saab tiirutada hoopis Tallinna ümbruse metsades. Aga vahel juhtub ka hoopis teistmoodi. Nimelt ühel sulailmaga talvisel pühapäeval sattus sünnipäeva pidamise paigaks minu vana lemmik, Kõnnu järv ja selle ümbrus. Pakkumise teha seal üks õuesünnipäev võtsin vastu, sest polnud seal ammu käinud, aga mälestused olid ilusad.
Kuna Kõnnu rabasid on Eestis mitu, siis tuleb alustuseks öelda, et nimetatu asub Kohila lähedal, Rabivere maastikukaitsealal. See on üle viie kilomeetri pikkune soolaam, mis jaguneb Rabivere ja Seli ehk Kõnnu rabaks. No ja Seli rabas ongi see Kõnnu järv.
Kohale sõitsin juba varem, et koht rahulikult üle vaadata, ideid koguda ja plaani pidada. Üks koeraga jalutav mees seal oli, aga muidu oli veel täielik vaikus. Võtsin aja ka natuke filmida oma hommikusel käigul. Mulle väga meeldib filmida ja monteerida, aga näe, tihti unustan 😀
Mis siis vahepeal muutunud oli? Oli tekkinud plokkidest parklakoht, kuhu mahub 4-5 autot. Sealt jala järve äärde on umbes 800 meetrit kuni kilomeeter. Infotahvlil ei ole enam piirkonna kaarti ja sealt edasi olnud mõnus sarapuuvõsa ja lehtpuumets on hiljuti maha võetud. Hetkel selline kurb, aga ehk juba suvel muutub ilusamaks. Järvest tuleb mööda ka mõned aastad tagasi valminud Penijäe-Kauksi matkarada, seega ei pea üle raba enam ise orienteeruma, vaid võib mööda laudteed ka teisele poole Rabivere lõkkekohani jalutada. Laukaid ja avarust küll väga ei ole, need jäävad kõik Rabivere raba poole.
Järves saab igal ajal ujuda (ka praegu on jääauk olemas), paadisilla serval saab jalga puhata ja midagi suhu pista, laudu-toole-lõkkekohta ei ole. Parklast parklasse jalutuskäik koos järveetiiruga on 3 kilomeetrit. Ümber järve käib rada aga võimalik, et päris igal aastaajal kuiva jalaga seda ära ei käi.
Mida me lastega õues tegime?
Ikka loodusõpet! Parklast üle lagendiku tulles oli just praegu tee ääres parim rähni sepikoda, mida ma näinud olen. Rähni sepikoda kujutab endast oksa- või tüvepragu, kuhu lind kinnitab käbi seemnete väljatoksimise ajaks. Sepikoja peremees on enamasti suur-kirjurähn, kelle töökoda on harilikult avatud just talvisel ajal. Töödeldud käbid viskab ta tavaliselt sinnasamasse maha.
Edasi väike jäljeõpe. Õnnestus näha nii hiire rada kui rebase jälgi. Kui lumel jälgi ei ole, siis jäljekaardid on mul kaasas ja teeme ise.
Veel arvasime, kas tegu on aia-või metsamarjadega. Selleks kasutan oma valmistatud marjakaarte.
Ja luubiga vaatasime: puukoort, samblikke, mustikavarsi, aga kedagi elusat ei õnnestunud leida.
Nii et see rada sobib suurepäraselt ka lastele. Pühapäevane noorim matkaja oli 4-aastane ja ring kokku niisiis 3 kilomeetrit. Aega kulus üle tunni.
Ja milline ma ise välja nägin? Lisan, sest mulle omale see pilt väga meeldib. Iseloomustab hästi päeva Kõnnu järve ääres 😀
Talvine õuesünnipäev rebase ja lumejänesega.