Author Archives: admin

Õuesünnipäev Sütiste metsas

Veebruari esimesel pühapäeval võtsin vastu väljakutse viia läbi sünnipäev Sütiste metsas. Sütiste mets on väga tore mets, aga siiani olen seda liiga ülerahvastatuks pidanud.

Eks nii oli pühapäevalgi. Lapsed olid lasteaia viimase rühma lapsed, välja oli võideldud lõkkease ja laud ning mets oli kaetud paksu paksu lumega. See lumega liikumine ongi ettearvamatu. Käisin küll varem vaatamas ja plaani pidamas, aga välja tuli nagu viimasel ajal ikka ehk väga kaugele me ei jõudnud. Lisaks huvitas lapsi rohkem kelgutamine, kui mingi loodusvaatlus, seega paar last läks üsna ruttu hoopis kelgutama. Kolmveerand tunni pärast tahtis juba sünnipäevalaps ka tagasi minna ja nii jäigi osa plaanist tegemata. Edasi liikuda jõudsime niikuinii kõigest mõnisada meetrit.

Aga eks see nii olegi, et olgu lapsed kui vanad tahes, 45 minuti pärast küsib ikka keegi, millal süüa saab. Ja kui see söök veel paistab ka, siis ei oska mina enam midagi teha. Hetked enne ja pärast sööki olid aga väga meeleolukad, seega julgen kutsuda ka teised endaga Sütiste metsa. Hullame tunni ja hind 50 raha. Lauda ja lõkkekohta mina ei kindlusta, see tuleks ise välja võidelda. Oskan aga öelda, et mida varem minna, seda parem. Kell 11 oli metsas veel õige vaikne.

Mida teeme?

Eks kõike seda, mida mujalgi. Võimalikud tegevused.

  • Rebase võimlemine ja rebase õnnesoovid
  • Looduslikust materjalist kaart
  • Luubiga looduse uurimine
  • Loomajäljed
  • Leia kivi/käbi/roheline/puuleht/oks/okas jne, mida parajast käepärast on
  • Mäng Kas mari kasvab aias või metsas minu enda tehtud marjakaartidega
  • Mäng Rebane ja kanad
  • Mäng Kuum pall

Kõik tegevused ja liikumise kiirus sõltuvad laste huvidest, sest lapsed on väga erinevad. Mõned tahavad joosta, teised rohkem rahulikult toimetada, Selle tunni eesmärk on tekitada huvi looduse ja looduses liikumise vastu. Kohustuslikku programmi metsas ei ole. Kui lapsed leiavad ise midagi põnevat, siis lasen neil rahulikult sellega tegelda, ainult suunan ja juhendan vajadusel.

Aardejaht

Aardejaht saab olla tehtud kindlasti sadat erinevat moodi. Mina ühtegi ise mänginud ei ole, seega olen enda aardejahi pannud kokku nii, nagu omale tundub tore ja muutnud seda vastavalt vajadusel, seega sajaesimene võimalus.

aardejaht

Lühidalt on minu aardejahis 5 vihjet ja kuues punkt on aare. Aare on vanema poolt ja kõige sagedamini on selleks sünnipäevalapse lemmikkommid. Raja pikkus, kus see aardejaht toimub, on maksimaalselt 500 meetrit. Algul olid aardetopsid plastmassist karbid, aga see ei olnud päris see. Kuna meie pere mängib ka geopeitust, siis on paljud selle mängu loodusesse sulanduvad aardenõud palju inspireerivamad. Seda enam, et aardejahi rada tuleb maha panna juba enne sünnipäevamatka ja vahepeal võib kõike juhtuda. Näiteks leiab karbi üles keegi võõras ja eriti hull lugu, kui ta selle veel kaasa võtab. Õnneks on taoline kaotsiminek juhtunud täpselt üks kord ja siis jalutas see tops meile vastu just siis, kui metsa matkale läksime. Ühe mehe käes loomulikult, mitte neljal jalal. Krabasin selle tal käest ära ja panin pärast uuesti õigesse kohta. Vedas meil tol päeval.

Aardekirst on päris suur ja mahutab palju.

Niisiis on nüüd vihjepeidikud puust. Üks lahti käiva uksega linnumaja on ka. Paar korda olen aarde just sinna majja pannud, aga tavaliselt on aardekirstuks ikka päris suur puust kast. Praegu, lumega, on peidikuid eriti raske leida, seepärast on sinna lähedale pandud ka naerunägu. Neid on lihtsam märgata. Eks neidki läheb vahepeal kaduma, aga vähem, kui õhupalle, mida ka algul proovisin kasutada.

Ahjaa, vihjed ise ka veel. Need on lihtsalt paberile prinditud pildid. Näiteks mänd ja linnumaja. See tähendabki, et järgmisena tuleb otsida linnumaja männi küljes. Või murdunud puu ja sellest puust oleme enne matkates juba üle hüpanud. Suurtel on muidugi lihtsam leida, kui väikestel, nemad on kuidagi kiiremad ja nupukamad, aga siis panen naerunäo jälle kahe meetri kaugusele 😀

Linnu maja männi metsas.

Talvine õuesünnipäev Kõnnu järve ääres

Aastal 2021 on juhtunud nii, et Imeloom enam kostüüme ei õmble, sest näidendeid nagu eriti ei ole ja keegi rendisooviga ka minu juurde ei satu, aga samade kostüümidega saab tiirutada hoopis Tallinna ümbruse metsades. Aga vahel juhtub ka hoopis teistmoodi. Nimelt ühel sulailmaga talvisel pühapäeval sattus sünnipäeva pidamise paigaks minu vana lemmik, Kõnnu järv ja selle ümbrus. Pakkumise teha seal üks õuesünnipäev võtsin vastu, sest polnud seal ammu käinud, aga mälestused olid ilusad.

Kuna Kõnnu rabasid on Eestis mitu, siis tuleb alustuseks öelda, et nimetatu asub Kohila lähedal, Rabivere maastikukaitsealal. See on üle viie kilomeetri pikkune soolaam, mis jaguneb Rabivere ja Seli ehk Kõnnu rabaks. No ja  Seli rabas ongi see Kõnnu järv.

Kohale sõitsin juba varem, et koht rahulikult üle vaadata, ideid koguda ja plaani pidada. Üks koeraga jalutav mees seal oli, aga muidu oli veel täielik vaikus. Võtsin aja ka natuke filmida oma hommikusel käigul. Mulle väga meeldib filmida ja monteerida, aga näe, tihti unustan 😀

Mis siis vahepeal muutunud oli? Oli tekkinud plokkidest parklakoht, kuhu mahub 4-5 autot. Sealt jala järve äärde on umbes 800 meetrit kuni kilomeeter. Infotahvlil ei ole enam piirkonna kaarti ja sealt edasi olnud mõnus sarapuuvõsa ja lehtpuumets on hiljuti maha võetud. Hetkel selline kurb, aga ehk juba suvel muutub ilusamaks. Järvest tuleb mööda ka mõned aastad tagasi valminud Penijäe-Kauksi matkarada, seega ei pea üle raba enam ise orienteeruma, vaid võib mööda laudteed ka teisele poole Rabivere lõkkekohani jalutada. Laukaid ja avarust küll väga ei ole, need jäävad kõik Rabivere raba poole.

Kõnnu järv raba seli

Järves saab igal ajal ujuda (ka praegu on jääauk olemas), paadisilla serval saab jalga puhata ja midagi suhu pista, laudu-toole-lõkkekohta ei ole. Parklast parklasse jalutuskäik koos järveetiiruga on 3 kilomeetrit. Ümber järve käib rada aga võimalik, et päris igal aastaajal kuiva jalaga seda ära ei käi.

Kõnnu järv Seli raba

Mida me lastega õues tegime?

Ikka loodusõpet! Parklast üle lagendiku tulles oli just praegu tee ääres parim rähni sepikoda, mida ma näinud olen. Rähni sepikoda kujutab endast oksa- või tüvepragu, kuhu lind kinnitab käbi seemnete väljatoksimise ajaks. Sepikoja peremees on enamasti suur-kirjurähn, kelle töökoda on harilikult avatud just  talvisel ajal. Töödeldud käbid viskab ta tavaliselt sinnasamasse maha.

Edasi väike jäljeõpe. Õnnestus näha nii hiire rada kui rebase jälgi. Kui lumel jälgi ei ole, siis jäljekaardid on mul kaasas ja teeme ise.

Veel arvasime, kas tegu on aia-või metsamarjadega. Selleks kasutan oma valmistatud marjakaarte.

Ja luubiga vaatasime: puukoort, samblikke, mustikavarsi, aga kedagi elusat ei õnnestunud leida.

õuesünnipäev

Nii et see rada sobib suurepäraselt ka lastele. Pühapäevane noorim matkaja oli 4-aastane ja ring kokku niisiis 3 kilomeetrit. Aega kulus üle tunni.

Ja milline ma ise välja nägin? Lisan, sest mulle omale see pilt väga meeldib. Iseloomustab hästi päeva Kõnnu järve ääres 😀

Talvine õuesünnipäev rebase ja lumejänesega.

Mida teha talvisel õuesünnipäeval?

Segane aeg nõuab uusi kombeid ja harjumusi. Mängutubade asemel tuleb peod pidada õues. Täna jagan ma kogemusi, mida teha talvisel õuesünnipäeval ning mõningaid oma tähelepanekuid oma kogemusest, mis on ehk abiks või julgustuseks õuesünnipäeva korraldamisel.

Algatuseks, kallid vanemad, ärge mõelge ega organiseerige üle. “Kas neil ikka on lõbus?”, “Kas nad saavad hakkama?” ,”Ega ma midagi olulist ära ei unustanud?” on harilikud küsimused. On küll lõbus, sest nad tõenäoliselt teevad midagi, mida nad iga päev ei tee ja saavad väga hästi hakkama.

Lastele piisab tegelikult üsna vähesest. Tihti kasvõi ainult sellest, et saab õues vabalt ringi joosta, kuhugi ronida või midagi torkida. Kui seltskonnas on veel pall, ongi juba pidu korda läinud. Mul on alati kotis ka 10-meetrine köiejupp, mida ma alati välja ei võta, aga kord on seda kasutatud hüppenöörina (teate küll, ühed keerutavad ja terve rivi teisi hüppab) ja kord rakendati sellega hobune hobusejuhi külge 😀 Täiesti erinevatest kohtadest sünnipäevalapsega tuttavad on koos ennastunustavalt liivalossi ehitanud või kelgutanud. Rõõmu on valmistanud taskulampidega pimedas lihtsalt jooksmine, lihtsalt kivide otsas ronimine või üks üle kraavi murdunud puu.

sünnipäev õues

Kui on kutsutud erinevad seltskonnad (kool, trenn, peretuttavad, naabrid), siis need üldjuhul siiski vabatahtlikult ei kipu segunema ja vajavad kaasaaitamist. Palju oleneb muidugi laste julgusest ja temperamendist.

Kui pikk pidu peaks olema?

Õuesünnipäevaks paras aeg on külmemal ajal umbes 2 tundi – 1,5 tundi aktiivset tegevust ja pool tundi söömist. Väiksematele piisab juba 1,5 tunnist. Tegelikult on enam-vähem igas grupis keegi juba 45 minuti järel hakanud süüa küsima. Väga hästi lähebki peale pirukapaus ootamatult ja kusagil täiesti suvalises kohas. Selleks pausiks on olnud ka õunasektoreid või lihtsalt pakk küpsiseid motivatsiooniks. Söömise peale tuleb muidugi ka janu ja jook peab seega alati kaasas olema. Limonaad selleks ei sobi.

Toit ja jook

Väga hästi on lastele meeldinud soe supp (täiesti erinevaid olen näinud: sõdurisupp, hernesupp, frikadellisupp, borš) ja viineripirukad.

õuesünnipäev

Magus ei pea olema tort, sobib ka muffin, sõõrik või kringel. Eriti on rõõmu valmistanud, kui oma tükki saab ise kaunistada. Küünlaidki ei ole kõikide laudadel olnud.

õuesünnipäev sünnipäev õues

Joogiks vesi, tee või soe mahl/mahlajook.

Nõudeks kas ühekordsed nõud või mina kasutan praegu juba IKEA plasttaldrikuid, kausse ja joogitopse.

Mida siis teha talvisel õuepeol?

Mõned ideed aktiivseks tegevuseks.

  • tuub, kelgutamine, suusatamine, uisutamine, matkamine
  • lõke ja grillimine (lastele lisaks viiner, lihapall, lõkkeleib, vahukomm)
  • teemapidu (loomakostüümidega saan mina aidata) ja lihtsalt tantsimine
  • kutsuda näomaalija
  • pimedal ajal taskulambid

Midagi jäi veel küsimata? Kirjuta mulle ja leiame sobiva lahenduse. Messengeri akna leiad paremalt. Lehelt kirjutades ei pea ka kuhugi sisse logima.