Aardejaht saab olla tehtud kindlasti sadat erinevat moodi. Mina ühtegi ise mänginud ei ole, seega olen enda aardejahi pannud kokku nii, nagu omale tundub tore ja muutnud seda vastavalt vajadusel, seega sajaesimene võimalus.

Lühidalt on minu aardejahis 5 vihjet ja kuues punkt on aare. Aare on vanema poolt ja kõige sagedamini on selleks sünnipäevalapse lemmikkommid. Raja pikkus, kus see aardejaht toimub, on maksimaalselt 500 meetrit. Algul olid aardetopsid plastmassist karbid, aga see ei olnud päris see. Kuna meie pere mängib ka geopeitust, siis on paljud selle mängu loodusesse sulanduvad aardenõud palju inspireerivamad. Seda enam, et aardejahi rada tuleb maha panna juba enne sünnipäevamatka ja vahepeal võib kõike juhtuda. Näiteks leiab karbi üles keegi võõras ja eriti hull lugu, kui ta selle veel kaasa võtab. Õnneks on taoline kaotsiminek juhtunud täpselt üks kord ja siis jalutas see tops meile vastu just siis, kui metsa matkale läksime. Ühe mehe käes loomulikult, mitte neljal jalal. Krabasin selle tal käest ära ja panin pärast uuesti õigesse kohta. Vedas meil tol päeval.

Niisiis on nüüd vihjepeidikud puust. Üks lahti käiva uksega linnumaja on ka. Paar korda olen aarde just sinna majja pannud, aga tavaliselt on aardekirstuks ikka päris suur puust kast. Praegu, lumega, on peidikuid eriti raske leida, seepärast on sinna lähedale pandud ka naerunägu. Neid on lihtsam märgata. Eks neidki läheb vahepeal kaduma, aga vähem, kui õhupalle, mida ka algul proovisin kasutada.

Ahjaa, vihjed ise ka veel. Need on lihtsalt paberile prinditud pildid. Näiteks mänd ja linnumaja. See tähendabki, et järgmisena tuleb otsida linnumaja männi küljes. Või murdunud puu ja sellest puust oleme enne matkates juba üle hüpanud. Suurtel on muidugi lihtsam leida, kui väikestel, nemad on kuidagi kiiremad ja nupukamad, aga siis panen naerunäo jälle kahe meetri kaugusele 😀

Aastal 2021 on juhtunud nii, et Imeloom enam kostüüme ei õmble, sest näidendeid nagu eriti ei ole ja keegi rendisooviga ka minu juurde ei satu, aga samade kostüümidega saab tiirutada hoopis Tallinna ümbruse metsades. Aga vahel juhtub ka hoopis teistmoodi. Nimelt ühel sulailmaga talvisel pühapäeval sattus sünnipäeva pidamise paigaks minu vana lemmik, Kõnnu järv ja selle ümbrus. Pakkumise teha seal üks õuesünnipäev võtsin vastu, sest polnud seal ammu käinud, aga mälestused olid ilusad.

Kuna Kõnnu rabasid on Eestis mitu, siis tuleb alustuseks öelda, et nimetatu asub Kohila lähedal, Rabivere maastikukaitsealal. See on üle viie kilomeetri pikkune soolaam, mis jaguneb Rabivere ja Seli ehk Kõnnu rabaks. No ja  Seli rabas ongi see Kõnnu järv.

Kohale sõitsin juba varem, et koht rahulikult üle vaadata, ideid koguda ja plaani pidada. Üks koeraga jalutav mees seal oli, aga muidu oli veel täielik vaikus. Võtsin aja ka natuke filmida oma hommikusel käigul. Mulle väga meeldib filmida ja monteerida, aga näe, tihti unustan 😀

Mis siis vahepeal muutunud oli? Oli tekkinud plokkidest parklakoht, kuhu mahub 4-5 autot. Sealt jala järve äärde on umbes 800 meetrit kuni kilomeeter. Infotahvlil ei ole enam piirkonna kaarti ja sealt edasi olnud mõnus sarapuuvõsa ja lehtpuumets on hiljuti maha võetud. Hetkel selline kurb, aga ehk juba suvel muutub ilusamaks. Järvest tuleb mööda ka mõned aastad tagasi valminud Penijäe-Kauksi matkarada, seega ei pea üle raba enam ise orienteeruma, vaid võib mööda laudteed ka teisele poole Rabivere lõkkekohani jalutada. Laukaid ja avarust küll väga ei ole, need jäävad kõik Rabivere raba poole.

Järves saab igal ajal ujuda (ka praegu on jääauk olemas), paadisilla serval saab jalga puhata ja midagi suhu pista, laudu-toole-lõkkekohta ei ole. Parklast parklasse jalutuskäik koos järveetiiruga on 3 kilomeetrit. Ümber järve käib rada aga võimalik, et päris igal aastaajal kuiva jalaga seda ära ei käi.

Mida me lastega õues tegime?

Ikka loodusõpet! Parklast üle lagendiku tulles oli just praegu tee ääres parim rähni sepikoda, mida ma näinud olen. Rähni sepikoda kujutab endast oksa- või tüvepragu, kuhu lind kinnitab käbi seemnete väljatoksimise ajaks. Sepikoja peremees on enamasti suur-kirjurähn, kelle töökoda on harilikult avatud just  talvisel ajal. Töödeldud käbid viskab ta tavaliselt sinnasamasse maha.

Edasi väike jäljeõpe. Õnnestus näha nii hiire rada kui rebase jälgi. Kui lumel jälgi ei ole, siis jäljekaardid on mul kaasas ja teeme ise.

Veel arvasime, kas tegu on aia-või metsamarjadega. Selleks kasutan oma valmistatud marjakaarte.

Ja luubiga vaatasime: puukoort, samblikke, mustikavarsi, aga kedagi elusat ei õnnestunud leida.

Nii et see rada sobib suurepäraselt ka lastele. Pühapäevane noorim matkaja oli 4-aastane ja ring kokku niisiis 3 kilomeetrit. Aega kulus üle tunni.

Ja milline ma ise välja nägin? Lisan, sest mulle omale see pilt väga meeldib. Iseloomustab hästi päeva Kõnnu järve ääres 😀

Talvine õuesünnipäev rebase ja lumejänesega.